Deutsch
Eesti
English
Saatkond » Saatkonna ajaloost kuni 1940. aastani »

Saatkonna ajaloost kuni 1940. aastani


Eesti ja Saksamaa on ajalooliselt ja kultuuriliselt seotud juba aastasadu. Seetõttu on mõistetav, et juba enne iseseisvumist 24. veebruaril 1918 püüdis Eesti välisdelegatsioon kui diplomaatiline eelpost ühendust võtta ka sõjast nõrgestatud Saksa riigiga. Esimesed katsed ei õnnestunud, seejärel aga okupeeris Eesti kuni 1918. aasta sügiseni Saksa keisririik. Eesti esinduse loomiseni jõuti alles 1919. aasta kevadsuvel, kuna sama aasta mais tunnustas Saksa välisministeerium meie sotsiaaldemokraatia suurkuju Mihkel Martnat kui Eesti Vabariigi esindajat Berliinis. Tema abiks sekretär-konsulina soovitati juba aastaid Berliinis elanud Friedrich Karlsonit. Nende kahe mehe ühisesse ametiaega langes hulk väga huvitavaid sündmusi, nimetatagu siinkohal vaid näiteks Landeswehr’i sõda, millest võtsid osa ju ka nn riigisaksa üksused, või siis eestlastest sõjavangide kojuaitamist. Martna diplomaatiline karjäär jäi aga lühikeseks – juba samal aastal sundisid tervislik seisund ja poliitilised olud teda Eestisse naasma.

Saatkonna uueks juhiks, asjuriks, kuna Eesti Vabariiki polnud veel de jure tunnustatud, sai senine Eesti Ajakirjanduse Büroo ("Estur") juht Kopenhaagenis kirjanik Eduard Vilde. Tema kasuks rääkisid eelkõige hea Saksamaa tundmine ja kontaktid saksa vasakpoolsetes ringkondades. Vilde ametiaega iseloomustavad ka saatkonna personali ja struktuuri väljakujunemine ning tollele püsiva asupaiga leidmine – peakonsul Voldemar Puhki kaudu osteti hoone Tiergarteni linnaosas ja 15. mail 1920 sai saatkonna aadressiks Hildebrandstraße 5. Ka Eduard Vilde diplomaatiline karjäär jäi küllaltki lühikeseks – juba 1920. aasta lõpul oli ta mitmesuguste tekkinud vastuolude tõttu sunnitud ameti maha panema.

Saatkond aastal 1921
Saatkond aastal 1921
Vasakult: kantseleametnik Karl Kukk, saadik Karl Menning, kantseleiametnik Julie-Marie Johansson, ametnik Ida Wydryx, konsul Voldemar Puhk, atašee Oskar Öpik.
Foto: Suursaatkonna arhiiv

Järgmisena võttis saatkonna juhtimise üle omaaegne Vanemuise teatri näitejuht ja Eesti välisdelegatsiooni liige Karl Menning. Temagi esines algul asjurina, 1923. aastast aga saadikuna. Karl Menningu ametiaeg kujunes ebatavaliselt pikaks, tagasi kutsuti ta alles pärast Hitleri võimuletulemist 1933. aastal. Eesti saadiku kohta Berliinis loeti tollal ühteaegu nii üheks raskemaks kui ka huvitavamaks, lisaks tavapärastele kahepoolsetele suhetele avaldas tööle oma mõju näiteks Eesti maareform. Need, keda reform esmajärjekorras puudutas, st baltisakslastest maaomanikud, sattusid esimesena oma ajaloolisele kodumaale. Poliitiline elu aga oli Weimari vabariigis ääretult kirju, nii et rünnakuid ja etteheiteid tuli poliitilise spektri kõigist sektoritest kõige erinevamatel põhjustel. Ka oli Saksamaa huvitatud headest suhetest eelkõige Moskvaga.

Pärast Karl Menningu pikka ametiaega andis 1934. aastal president Hindenburgile oma volikirja üle järgmine saadik, Friedrich Akel. Akel oli eelmised viis aastat olnud saadik Stockholmis. Tema aegadel töötas saatkonnanõunikuna peamiselt majandusküsimustega tegelnud Georg Meri, president Lennart Meri isa. Saatkonna personal täienes Akeli ametiajal ka ühe uue ametimehega – 1936. aasta lõpul asus sõjaväeatašeena Berliinis tööle kolonel Ludvig Jakobsen.

Järgmise saadiku Karl Toferi ametisseastumine venis veidi natsi-Saksamaa suurima propagandaürituse, 1936. aasta Berliini olümpiamängude tõttu. Tema ametiaja raskemaid ülesandeid oli Eesti-Saksa keeruliseks muutunud majandussuhete reguleerimise katse. Majandusküsimustega tegelesid, tõsi küll, rohkem saatkonna nõunikud Georg Meri ja temale sellel kohal järgnenud Philipp Kaljot, saadik ise hoolitses aga suuresti just saatkonna töö esindusliku poole eest. Probleem tekkis eelkõige Saksamaa poolt kaubavahetusel tasaarveldusteks kasutatud nn kliiringmarkade kogunemisest, millega polnud samas võimalik strateegiliselt tähtsate kaupade eest tasuda. Sel kombel suutis Saksamaa oluliselt mõjutada Eesti ja ka teiste Balti riikide väliskaubandust.

Veel enne juunipööret sai Berliini saatkond taas kord uue juhi. 19. detsembril 1939 andis oma volikirja üle üks sõjaeelseid edukamaid karjääridiplomaate Rudolf Möllerson. Tema ametiaega jäi Teine maailmasõda koos kõigi sellest tulenevate probleemidega, samuti kurb kohustus saatkond 1940. a. suvel likvideerida. 9. augustil 1940 anti saatkonnahoone üle NSVL saatkonna esindajatele. Eesti Vabariigi esindatusse Saksamaal tuli poolesajandiline paus.


Kasutatud materjalid:

  • Eero Medijäinen, "Saadiku saatus", Tallinn, 1997.
  • Omaaegsete saatkonnatöötajate (Oskar Öpik, Evald Uustalu, Tamara Kask) suulised ja kirjalikud mälestused.
  • Saksa välisministeeriumi poliitikaarhiivi materjalid.


TopBack

© Eesti Vabariigi Suursaatkond Berliinis Hildebrandstraße 5, 10785 Berliin, tel. (49) 30 254 606 02, e-mail: Embassy.Berlin@mfa.ee